Sellist tuult ei ole mujal,

kui on meie sügis ajal.

 

Puhub tasa, puhub targu,

ei taha alla võtta jalgu.

 

Kannab endas veidrat hõngu,

segu koolist, kullast lõngu.

 

Teeb kõik ilma teiseks taas,

salapäras sügis-laas.

 

Jätab kõigil imel-tunde,

nagu poleks meie kunde.

 

Veidi võõras, kummaline,

või siis hoopis eriline.

 

Kuidas keegi ka ei arva,

sügistuul on mujalt karva.