Olen Luule, 61 a. vana.
Tulin rühma 2008.a. jaanuaris.
2007.a. suvel tekkis mul probleem põlvedega.

Olin maal, tegelesin oma 3 lapselapsega. Kuna nende vanused olid sellel ajal 1,5, 3,5 ja 5,5 a. siis kandsin neid ka vahel süles. Lõunastasime õues. Pärast sööki ma enam paremale jalale toetada ei saanud. Põlves oli suur valu ja jalg mind ei kandnud. Vajasin abi, et liikuda. Kuna olen ka ülekaaluline, siis aitasid mind kaks meest. Olin olnud väga liikuv, mulle oli see vastumeelt, et keegi peab mind aitama. See oli suur śokk. Kiirabis käies selgus, et mu jalg ei läinud päris sirgeks, kui röntgenpilti tehti. Diagnoos: Põlveliigese kulumine ja mingid kõhretükid, mis liiguvad, segavad mul liikumist. Arst kirjutas valuvaigistit ja Glucadoli 400 mg (180 tabletti). Kui need ei aita, siis tuleb teha operatsioon. Te võite jääda ratastooli. Kuna horoskoop oli ka ennustanud ratastooli, siis oli see minu jaoks väga tõsine asi.

Kohtusin ühel koosviibimisel Maretiga ja tema kutsus mind rühma. Võtsin mõtlemise aega ja kuu aja möödudes olin valmis tulema. Olen käinud 2,5 aastat korrapäraselt kohal, püüdnud jälgida Õpetaja nõuandeid.

Olen väga rahul, et tulin. Nüüd käin normaalselt. Olen muutunud rahulikumaks, enesekindlus on kasvanud, analüüsioskus on suurenenud. Varem ma lihtsalt püüdsin teha neid harjutusi, nüüd oskan neid ka tunnetada. Kui põlv annab endast tunda, siis mõtlen, mis ma valesti olen teinud ja püüan harjutustest ja liikumisest abi saada.
Õpetaja ja rühma abiga on mul see õnnestunud.
Olen väga tänulik!

Luule