Mina olen Maret Paidest, paar aastat üle viiekümne. Vanus pole mulle enam probleem ja nüüd juba naljatan, et mu sünnipäev on üle viie aasta ja siis saan ka aasta nooremaks.
Kuidas ma leidsin tai chi ehk meetodi nagu me seda nimetame?
Algas see kõik viis aastat tagasi, kui ma viibisin ühel nädalavahetusel algajatele mõeldud kundalinijooga laagris. Tõdesin üllatusega, et olin küllaltki viletsas füüsilises vormis, kuna ei suutnud paljusid harjutusi täie võimsusega kaasa teha, kuigi olin tegelenud enne seda kaksteist ja pool aastat hatha joogaga. Läksin laagrisse koos inimesega, kes tegeles tai chiga. Temal küll mingeid probleeme harjutuste sooritamisega ei olnud. Sellegi poolest olin kundalinijoogast väga vaimustuses ja laagris saadud positiivsest energiast jätkus mitmeks nädalaks. See oli imeline tunne, olin väga energiline ja heas tujus, lausa lendasin. Kuid kahjuks Paides sellega tegelda pole võimalik. Hankisin endale mõned harjutuste komplektid ja hakkasin kodus ise võimlema. Paari kuu pärast tundsin, et üksi tegutsedes oma energiataset ei tõsta, vaja on minna rühma. Jooga trennist, kus ma senini olin käinud, olin väljakasvanud, st. jäi mulle nõrgaks, minus ei toimunud mingit arengut. Tuli leida uus tegevus. Helistasingi inimesele, kelle olin kutsunud endaga koos kundalinijooga laagrisse ja kurtsin oma ummikseisu. Ta kutsus mind tai chisse. Arvasin ise, et nii tõhus kui kundalinijooga see küll pole ega polnud ka kutsest vaimustuses. Siiski läksin kohale asjaga tutvuma. Ei osanud algul midagi arvata . Head emotsiooni esialgu polnud, sest olin küllaltki koba ega saanud harjutustega hakkama. Usaldasin oma kutsujat ja olin juba täiesti kindal, et tegelen hea alaga. Ei puudunud ühestki tunnist. Varsti hakkasin peale treeningut end pahasti tundma ja arvasin, et kahju küll, kuid see meetod minule ei sobi . Kuna mul oli aastate pikkune joogas käimise harjumus, siis ei puudunud ma ühestki tai chi tunnist. Ma ei pannudki tähele, millal mul halb enesetunne kadus ja asendus hea energiaga. Rabasin kodus ja suvilas väsimatult tööd teha. Positiivsust tuli aina juurde.
Mida meetod on mulle andnud?
Olin vahetult enne tai chiga tegelema hakkamist tööl ülemusega sõnavahetusse sattunud. Mind ärritas tema agressiivsus. Varsti kogesin, et olen rahulik ega lähe kaasa teiste närvilisusega. Suurenes enesekindlus ja seni madalal olnud enesehinnang tõusis tunduvalt. Tundsin ka tahtejõu tõusu.
Kui olin kolm kuud meetodiga tegelenud, läksin juba edasijõudnutele mõeldud kundalinijooga laagrisse, et huvi pärast oma arengut testida. Olin niivõrd tugev, et tegin kõik harjutused, ka kõige raskemad, otsast lõpuni kaasa, kuigi mul olid käe ja jalalihased peale laagrit, nagu teistelgi, haiged st .piimhapet täis. Näiteks kõige pikem meditatiivne harjutus kestis 22 minutit. Seda tehes tundsin ma esmakordselt, kuidas harjutust tehakse energia, mitte füüsilise jõu abil. Enne seda olin ainult kuulnud, et kundalinijooga on nii raske, et mõningaid harjutusi on võimalik sooritada ainult energia abil. Nüüd kogesin seda ise. Olin väga rahul ja õnnelik, et ma olin nii võimas, kõik tänu meetodiga praktiseerimisele. Teised laagrisolijad imestasid, kuidas ma jõuan nii hästi harjutusi teha, ise ju kundalinijoogaga ei tegelegi. Paljud joogatrennis käijad ei olnud nii võimekad. Korra isegi Moskvast tulnud õpetajate koolitaja, kes oli tulnud laagrit läbi viima, näitas kohalikule õpetajale, et seda harjutust tuleb nii teha, kuidas mina seda tegin, mitte nii nagu tema teistele ette näitas.
Mõni sõna vaimsest arengust. Inimene saab oma vaimu arendada, kui ta seda soovib, asi on vaid ajas. Erinevate joogastiilide vahe, nagu olen lugenud, on kuueteistkordne, kuid meetod, millega mina tegelen on veel palju võimsam, sellest see minu suur areng võrreldes kahe joogalaagriga, mille vahe oli pool aastat, tuleneski. Olin siis meetodit harjutanud kolm kuud. Meelde tuletuseks, et esimene oli mõeldud algajatele, teine edasijõudnutele, seega tunduvalt raskem. Osalesin aasta jooksul veel kahes kundalinijooga laagris, kuid pettusin, sest oleksin soovinud rohkem pingutust, kuid seda polnud, kuigi harjutused olid rasked. Loomulikult ei jäänud ka ükski lihas haigeks. Sellest järeldasin, et tai chi on energeetiliselt palju võimsam. Rohkem ma laagrites ei osalenud, kuid kundalinijooga meeldib mulle endiselt ning ma võimlen aeg ajalt kodus ja jagan ka harjutusi teistele.
Meetodit praktiseerides oli areng esialgu väga kiire. Märkasin väikeseid muudatusi vahel iga päev. Edaspidi tundsin tõususid ja mõõnasid nagu elus ikka. Tekkisid mitmed uued huvid ja tahtsin end proovile panna, kas tulen toime. Tulin, sain hakkama. Ei olnud kaua murdmaa suusatamisega tegelenud, sest käisin mägedes suusatamas. Ja enam ei olnudki võhma suusatamiseks. Klassikalise suusatamisega sain hädapärast hakkama, vabastiiliga mitte. Nüüd naudin juba kaks aastat vabastiili. Järsku suutsin. Isegi mu kahekümne nelja aastane poeg, kes treenib tugevalt, oli tõeliselt üllatunud, et ma nii kiiresti sõidan. Tema arvas, et teeb mulle ,,pika puuga\'\' ära, kuid mina olin nagu takjas tal kannul.
Olin umbes kolm aastat meetodiga tegelenud, kui märkasin, et olen väga õnnelik.Tegelikult muutus kõik tasapisi, kuid siis jõudis see mulle lõplikult teadvusesse, et minus on toimunud suur muutus. Tundus, et minu elus on kõik hästi, muresid polnudki. Mõtlesin, et mis siis muutunud on? Mitte midagi. Kõik oli nii kui enne.
Mul on juba meelest läinud, et mul oli vererõhk kõrge. Võtsin ravimeid ja käisin perearsti vahet. Kulus natuke üle pooleteist aasta tai chiga tegelemist, kui lõplikult loobusin ravimite tarbimisest. Polnud enam vajadust.Meetod on osa minu elust. Ei tule kõne allagi, et puudun põhjuseta tunnist. Puudun ainult siis, kui mind pole Eestis. Olen väga õnnelik ja rõõmus. Tervis on korras. Füüsis on hea. Suurim rõõm on veel see, et mu partner ( abikaasa) käib ka tai chi tunnis. Jaanipäeval saab juba aasta. Kuid see on juba tema lugu.
Olen tõeliselt tänulik, et olen leidnud tee meetodini, et elan kohas, kus seda on võimalik õppida.
Paides, 28.mai 2010
Märkus: alustasin meetodi praktiseerimist alates augustist 2005.aastal
Maret