Miks ma tegelen juba kuuendat aastat TAI-CHIga?

Miks ma tegelen juba kuuendat aastat TAI-CHIga?

Täna läks mul kivike jalanõusse. Ebameeldiv tunne. Tõmbasin kinga jalast, raputasin
kivi välja ja panin kinga jalga tagasi. Lihtne, igapäevane lugu. Alles lõpus märkasin,
et olin kõik see aeg toimetanud ebatasasel murul ühel jalal seistes, tasakaalu kaotamata ja asja õieti märkamata. Ja siis rõõmustasin enda üle südamest...
Tunnen ennast juba 47 aastat ja alles mõni aeg tagasi õnnestus mul alailma tasakaal kaotada ka kahel jalal seistes.
Alustasin TAI-CHIga enese jaoks üsna nadist seisust. Olin mõni aasta tagasi kaotanud pojaja tekkinud stressist kippus tervis igast otsast logisema. Seni suhteliselt terve inimesena seisin ühtäkki sellise olukorra ees, et mul ei jätkunud lihtsalt jõudu ega energiat, et trepist üles minna. Naljakas ja rumal lugu ühekorraga, sest elan teisel korrusel. Rääkimata siis jooksmisest või muidu sporditegemisest. Olin varemalt olnud üsna optimistliku meelelaadiga, tegelenud igasugu asjadega, otsinud oma küsimustele vastuseid ja probleemidele lahendusi ja tundsin end järsku olevat täielikus ummikseisus. Leidsin, et ma pole oma elu ja otsingutega õieti kuhugi jõudnud.
Õnnetuseks ja õnneks ühekorraga on mul ümberringi olnud palju igast otsast haigeid inimesi. Ma ei saanud lubada enesele samasse seisu sattuda. Ei mingil juhul! Aga mis siis ometi aitaks? Mida teha? Küsisin seda eneselt ja küsisin jumalalt. Päris tõsiselt.
Nii umbes kahe nädala pärast poetas keegi mokaotsast, et Türil tegelevat keegi mees mingit sorti ida massaziga. Huvi pärast sai kohale mindud ja nii see algas...
Esimene pool aastat oli mulle ikka päris raske. Mis seal keerulist- lihtsad harjutused, kepikesed, rõngas, puumõõgad, natuke keerutamist, natuke painutamist - nii see alguses tundus. Ja tulemus jäin igast otsast kangeks, igasugu võimatud ja võimalikud kohad valutasid ja mingi kuu aega sain olla ainult kas püsti või pikali, istumine oli välistatud. Tundsin end vahepeal juba veidi napakana olen ma mingi masohhist või? Aga eks omad hädad ja kogemused olid teistelgi ja õpetaja lohutas, et umbes kolme kuu pärast läheb mööda! Ja puhtast uudishimust ja eestlase jonnist ei saanud
ju pooleli jätta. Vaja  ikka teada saada, mis sellest tuleb.
Siis ühel päeval sain juba istuda, siis märkasin, et trepist lähen kaks astet korraga üles kui vaja. Selg ponud ka juba ammuilma endast märku andnud. Ja 20 kilo üleliigset kehakaalu oli ka sama märkamatult läinud kui nad tulnud olid. Ja kui siis märkasin veel, kui huvitava tunde see või teine harjutus tekitas, siis oli minu süda võidetud...
Nii ma siis käin siin juba päris mitu aastat. Oma tervisele ei mõtle ma enam peaaegu üldse, ainult siis, kui teadvustan KUI palju operatsioone minu sama vanad tuttavad on läbi teinud või veel teevad, KUI palju hädasid neil ikka on ja jätkuvalt imestan KUI vähe inimesed omaenese huvides iseendaga on nõus tegelema. Aga see on juba minu probleem. Rohkem huvitab mind praegu see, kuidas leida enese sees püsiv tasakaal, kuidas tekitada sõltumatus välisest, kuidas olla õnnelik iseenesega, kui maailm tundub
käituvat lausa hullumeelselt. Paratamatult mõjutab väline maailm ka minu sisemist maailma, aga kuidas "olla nii, et tormituuled sust kahelt poolt mööda puhuks? Ma ei panustaks ideele"olen üks lilleke pasameres" (sorry! Pole minu väljend, aga mõtet illustreerib hästi!) Elust tuleb täiel rinnal osa võtta, suhelda, tegutseda!
Mulle tundub, et see MEETOD millega me siin tegeleme, suudab mind minu teel aidata.Juba praegutunnen, et olen muutunud tasakaalukamaks, tähelepanelikumaks, aga samas otsekohesemaks, ei põe kui minu arvamus läheb ümbritsevast kardinaalselt lahku, tegutsen nii, nagu mulle enesele õigem tundub.
Samas tunnen, et suudan paljuski tegutseda ümbritsevaga harmoonilisemalt kui varem. See on minu meelest ääretult oluline -on ju kõigil õigus oma arvamusele ja maailmavaatele. Võib-olla siin ongi vastus küsimusele -miks nii kaua? Harmoonia, koostöö ja samas sõltumatus välisest- on ju tore kui sa seda oskad.
Ja minu jaoks on veel oluline üks asi- igasugu ideed, mis vahepealsetet aastatel juba täitsa varjusurma olid vajunud, on hakanud endast jälle märku andma.Tahaks tegeleda ühe või teise asjaga- õmmelda, kududa...
Peas keerlevad igasugu ideed kuidas ja mida. Otsiks üles pliiatsid  ja pintslid, on tekkinud huvi täitsa uute asjade vastu,  avastasin enese jaoks origami-paberivoltimise kunsti.Olen käinud seda päris mitmel korral teistelegi õpetamas- jällegi asi, mida ma enese juures ettegi ei kujutanud- olla õpetaja rollis.Minu kärsituse (kuidas ei oska!)ja samas esinemishirmu juures! Ja kusjuures mõnuga õpetasin! Alles ma olin see, kes
arvutit õieti katsudagi ei julgenud(plahvatab??)Nüüd toimetan ta kallal mõnuga,tegin selgeks põhiprogrammid ja fototöötluse.Võin vist fotost kõik teha, mis tahtmine tuleb. Aga ausalt öelda- elus asi on huvitavam!
Kes juhtub siia lehele ja seda lugu lugema- meetod, millega tegeleme ON väärt asi. On vähe asju, mille kohta ma julgen nii öelda. Mult on küsitud: kas see pole nagu mingi sekt? Nagu jehoovatunnistajad oma tõega,mida igaühele pähe määritakse, tahad või ei taha.
Esiteks. See sõna MEETOD. No midagi peab ta kohta ju ütlema.Võiks ju öelda ka  ÕPETUS, KUIDAS TÄISVÄÄRTUSLIKULT ELAMA HAKATA või VIIS, KUIDAS ENNAST KÄIMA LÜÜA. Sest seda ta teeb. "Lööb" su käima. Tundub, et kogu see harjutuste metoodika on "nägijate" välja töötatud. No et kui siit energia "seisab, siis tee seda harjutust, kui sealt- siis toda harjutust.Ja kuna energia paned sa ise mingi oma negatiivse tundega( s.o. ei taha! ei salli!) seisma, siis on üsna loogiline jätk hakata oma tunnetega tööle. Teised meie ümber ju ennast meie tahtmiste järgi ei muuda, järelikult kui elada tahad, tuleb ise endaga tegelda. Ausalt öelda ega mina ka ennast teiste tahtmiste pärast kringlisse ei keera! Võin ju ilusat nägu teha, aga...
Teiseks. Andke meile andeks! Kuna see asi nii tõhusalt töötab, siis on kohati ennast raske pidurdada. Sõpru ja kaaslasi tahaks ju aidata... Ja kui tervis on korras ja ükski asi sind TEGELIKULT ei suuda sadulast lüüa, mis siis viga elada. Ma rõhutaks veelkord- tegelikult. Mitte teistele näitamiseks, aga ise ei saa öösel undki, mõtted
"muudkui keerlevad "selle" ümber. Mis ma kõik oleks pidanud tegema või ütlema..."
Ja sellel olekul pole mitte mingit, MITTE MINGIT pistmist ükskõiksusega.Lausa vastupidi.
Kolmandaks.Sekt? Mingi kinnine usuliikumine? Ainus usk, millega siin tegeleme, on usk iseendasse ja iseenese tunnetesse. Ja usk armastuse jõusse. Aga see tuleb alles hilisema äratundmisena ja on minu isiklik tunne.
(Aga võibolla on sellest ka meie raamatus juttu, pead ei julge praegu anda.)
"  Neljandaks. Iga nädal miinimum kaks korda trenni (paha väljend. Vene "zanjatie" on hulga parem!). Esikohal,"vähemalt minu ajaplaneeringus, on alati see "zanjatie". Miks?"
Ausalt öelda- elu kipub energiast tühjaks tõmbama. Siin käin ennast laadimas ja käima tõmbamas. Olen küll "hakanud tähele panema, kuidas ja miks ma "tühjaks jooksen", aga praegu ma veel päris ise enesega toime ei tule."
Tunnen, et grupi energia on veel oluline. Ja väga tähtis, vähemalt mulle, on õpetaja olemasolu. Inimene, kes on selle raja ise läbi käinud, kus meie alles ragistame ja kellega suheldes ma alati teadvustan- järelikult on selline olek saavutatav ja võimalik. Vaja vaid ise tegutseda. Eriti oluline on see nendel päevadel, kui ma väga lontis olen ja ennast saja-aastasena tunnen. Aga õnneks on neid päevi aina vähem ja vähem.
AITÄH!

Piret