Kõndis kord sajajalgne. Tal oli sada jalga ja ta oli roheline. Kuid , mis teda vaevas? Ah… ta oli ju käinud maha pika maa lepistikust murule, hakkas ta ju tulema juba enne päikesetõusu, kui lepatriinu, kellega ta varasemalt ka niisama ajaviiteks juttu puhunud oli, alles tiibu sirutas, et hommikul jälle õielt õiele või niisama ringi tiirelda võiks.

Ta oli alati mõelnud, et kuidas elu küll nii mõnus saab olla? Ilmselt ta selle küsimuse üle palju pead ei vaevanud, sest kus see nauding selles küll on… oma pead vaevata, nagu jänes, kes kogu aeg muretseb, et tema pikad valged kõrvad kõrendike vahelt välja paistavad ja võivad kellelegi, kes teda kinni tahavad püüda, silma jääda. Tal oli pea alalõpmata muremõtteid täis, kuid mitte niisuguseid mõtteid nagu metsa auväärsel ritsikal, kes peale viiulimängu mõistis ka oma sõpradega õhtul suuri mõtteid mõelda ja vahel mullamuti üle nalja visata, kellel endal kaevamise kõrvalt mõtlemiseks küll aega üle ei jäänud. Oli ta ju tahtnud teha oma, alles väikestele mutipoegadele uhked mullatunnelid, kus sees neil hilisemas eas tore seigelda oleks. “Miks küll ainult vares oma pesa täpselt minu tunneli peale ehitas?” tundis mutt muret. Varesed peaksid ju puu otsa oma pesasid tegema. Jah, aga see oli eriline vares. Sest juba väikesest peale unistas ta hakkama saada millegi erilisega ning pesa maa peale ehitamine tundus olevat just see, millega lootis vares end vareste ajalukku kirjutada. Peale selle, oli tal veel mitmeid muidki hobisid ning üks nendest oli tal just parasjagu käsil. Nimelt, kogus vares lilli, tema pesa ehtisid igasugused erilised ja vähem erilised istikud. Lilledele näis aga varese hoolitsusest ükskõik olevat, sest päike pakkus valgust ja pilv taevavihma. Päike nägi lillede tänulikkust ning õnnistas neid veelgi rohkem sooja- ja valgusega, kuid mitte ainult. Oma osa said ka sajajalgne, lepatriinu, jänes, ritsikas, mullamutt, tema pojadki, vares ja paljud teised!

Päikest Teilegi!