Mõistusega iseendast aru saada on nagu vaadata peeglisse peeglist, peeglid paistavad lõpmatuseni. Mõistus aga uurib igat peeglit eraldi, püüdes aru saada, kes ta on, avastades ikka ja jälle uuritava peegli seest järgmise peegli, kuid ta ei saa lubada endal väsida, sest talle tundub, nagu ta jõuaks iga sammuga aina lähemale, saamaks aru, kes ta on.

Ainult natuke veel, ma olen nii lähedal! Nii otsivad inimesed, kes mõistusega tahavad teada, kes nad on, ennast iga järgneva peegli seest, kuid leiavad sealt alati uue peegli. Uue näo, mille taha peita, uue probleemi, mida tõstatada, uue idee, kus suunas liikuda, uued raamatud, mida lugeda jne. Alati on midagi veel, enne kui ma jõuan päris täpse arusaamiseni, kes ma siis olen. Ma ei hakka rääkimagi nendest, kes arvavad ennast teadma, kes nad on, kes hoiavad meeleheitlikult kinni ühest või mitmest peeglist.

See: ”Ainult natukene veel, ma olen nii lähedal, kujutlustunne” võib osutuda sinu viimaseks peegliks. Kui sinusse on jäänud üks ainuke peegel ja sa oled välistanud ülejäänu, siis kui sa oled tõeliselt tõe jahil, mitte ei otsi järgmist peeglit, võib juhtuda, et see viimane peegel puruneb ehk niipea kui sa NÄED, et see tunne on tekkinud kinnismõttest sinu peas, leiad sa ennast tõeliselt ja sa ei vaata enam kui peegeldust, vaid kui ennast. Siis sa oled seljatanud oma mõistuse illusioonid ja sul avaneb võimalus näha kogu pilti. Sa näed, et üks peegel lihtsalt peegeldub teises, luues lõpmatuse koridori ja sa näed, et see lõpmatus oled sina ise. Ilmaasjata ei öelda, et teekond ise on tähtsam sihtmärgist, siis sa näed, et sa oled olnud see teekond kogu aeg ja sihtmärk oli lihtsalt järjekordne väike peegel. Kuid iga väike peegel on osa sinust, ta peegeldab sulle sind. Kuid sa ei ole AINULT see väike peegel, kes sa arvad end olevat. Sa oled kõik need peeglid kokku, mis moodustavad selle lõputu teekonna, kus nad avalduvad. Kui sa näed seda koridori, siis sa oled kõik ja mitte miski, siis sa oled seal, kus kohtuvad avalduv ja mitte avalduv.

Need, kes said aru ja püüavad mitte enam järgmisesse peeglisse vaadata, teadke, et see on asjatu, see on täiesti normaalne, peeglisse vaatamine jätkub, kuid peeglisse VAATAJA on see, kelle vastu tuleks huvi tunda ning kui te näete juba teda, siis kes TEDA näeb? On lihtsalt vaatlemine, ilma vaatlejata, sest iga vaatleja, saab vaadatud ning kui te mõtlete, et te ise vaatletegi ennast, siis ka see on mõte, mis saab vaatluse osaliseks.

Järelduste tegemine on mõistuse lemmiktegevus, mille kaudu ta liigub järgmisesse peeglisse. See ongi see, kuidas mõistus liigub ja toimib.