Hommikul nii vara ergas,

linnukene oksal kargas.

 

Mõistis laulda linnukeeles,

ilmselt laulis suvest meeles.

 

Laul nii tubli, vaba, kerge,

sirgejooneliselt selge.

 

Nii ma kuulan, naudin siis,

sest tundub kaunis linnu viis.

 

ning tunnen, et seal miski veel,

mis pole enam laulu sees.

 

Vaikus viivuks, nauding jäi.

Kas siis pärida ei täi,

 

mis naudin nüüd, kui pole kuulda,

ei krõbinat, ei tuulesuunda?

 

Ehk pole ainult laul see seal.

ja ega mina enam tea,

 

Kas pole mitte vaikus see,

mis laulu hoopis teiseks teeb?

 

Kuulen vaikset linnulaulu,

Kuulan vaikust selle sees.