Jälle käes on vaba päev,

kaob nüüd mure ja kõik vaev.

Sellist tuult ei ole mujal,

kui on meie sügis ajal.

Kevadõnn on liiga suur,

kevad puhkeb igal puul.

Olen otsingute teel,

püüan leida õiget veel.

Ei, ma ei saa sind jätta,

ei mõtle, et sa satuks hätta.

Seda pole olemas,

kuid on siiski olemas.

Sõidan koju magama,

mõtted mujal silamas.

Hommikul nii vara ergas,

linnukene oksal kargas.

Mõistusega iseendast aru saada on nagu vaadata peeglisse peeglist, peeglid paistavad lõpmatuseni. Mõistus aga uurib igat peeglit eraldi, püüdes aru saada, kes ta on, avastades ikka ja jälle uuritava peegli seest järgmise peegli, kuid ta ei saa lubada endal väsida, sest talle tundub, nagu ta jõuaks iga sammuga aina lähemale, saamaks aru, kes ta on.

Kõndis kord sajajalgne. Tal oli sada jalga ja ta oli roheline. Kuid , mis teda vaevas? Ah… ta oli ju käinud maha pika maa lepistikust murule, hakkas ta ju tulema juba enne päikesetõusu, kui lepatriinu, kellega ta varasemalt ka niisama ajaviiteks juttu puhunud oli, alles tiibu sirutas, et hommikul jälle õielt õiele või niisama ringi tiirelda võiks.

JÕEKE,
Kuhu viivad Su looklevad teed
sügislehtedega kaetud tumedad veed.